Guess who`s back?

Sven Reimaa

Aloha!

No tere jüngrid, pokkerisõbrad ja muidu aferistid. Pole 17 aastat juba blogi pidanud, ajad on muutunud kõvasti vahepeal. Igatahes, kes mind veel ei tunne, siis kohe hakkate tundma. Laiemale üldsusele olen ma tuntud kui Svenza (hüppelt pöördega kannaga näkku), Tartu Hirm ja midaiganes. Aga nüüd olen juba piisavalt palju ehitusel töötanud ja vanaks jäänud, kand enam ei paindu. Paar aastat tagasi tulin uue väljendiga välja, nüüd tõmban kõigile munniga üle huulte. Praegu mängin pokkerit hobikorras, käin live festaritel ja õhtuti Olympsis tiksumas. Vanasti mängisin pokkerit professionaalselt, 10-60€ buyinidega Sit and go’sid, kuni 24-l laual. Praegu jõuan netis vaevu 4 lauda korraga lahti võtta. Eks paari päeva pärast tiksub jälle üks aastaring juurde ja saan aasta vanemaks. Siin kohal tasub meenutada Onu Bella “Ma võtsin viina” laulusõnu :Mu sõber Raimond oli sünnipäevalaps, ta sai jälle aasta vanemaks… Ühe sõnaga, vanus pressib peale, aga ise ikka krutskeid ja vimkasid täis. Olympsi rekse, Fjodor Ivanõtšit ja Parmalei Parmaleikinit biidin ikka vasaku käega.

Mis siis vahepeal juthunud on? 2013 aastal kolisin Inglismaale, elasin ja töötasin seal poolteist aastat. Siis avastasin enda jaoks Aasia, oi bljäää kuidas tõmmati elu käima kohe. 2014 leidsin endale naise Filipiinidelt, 2016 sündis esimene poiss ja 2017 teine poiss. Siis oligi vaja normiks tõmmata ja tööle minna normaalselt raha teenima. Esimene laks oli kohe Jaapanis, Nagasakis, Mitsubishi tehases ehitasime kruiisilaeva. Väärt kogemus, äge riik ja igati meeldivad mälestused.  Sealt oli hea kodus käia, ainult 3 tunnine lend Tokyost Manilasse. 2018 tõmbasin sutsaka Soome, tegin seal suvel ehitust. Talveks jälle Filparitele tagasi palmi alla peesitama. 2019 jälle suveks Soome tagasi ja siis hakkasin kõrval businessit ajama. Iga kord, kui Eestis käisin, siis kohustuslikus korras Lätist läbi ja pagass viina ja õllet täis. Alguses müüsin tuttavatele ja töökaaslastele, aga mingi hetk seltskond laienes ja tuli hakata tihedamini Läti vahet käima. Tra, ühel hetkel hakkasin äriga rohkem teenima, kui tööl käimisega. Ilmselgelt tuleb töötegemine maha jätta, kui see hakkab joomist segama. Talveks jälle Filparitele tagasi pere juurde ja suvitama. Ja TÜRADE maa!!! Sitane COVID tuli ja keeras kogu elu putsi! Tra, seal oli ainult natukene leebem kord, kui Hiinas. Üks inimene võis päevas korra väljas käia poes, istusime nagu loomad puuris kinni. Alkohol oli poodides kättesaadav seniks, kuni teda jagus. Kahe nädalaga olid letid tühjad ja ma olin vist kolm kuud täiesti kaine. 2020, rahad täiesti otsas, sain lõpuks kuidagi tulema sealt, sest tasapisi avati uued lennuliinid järjest. Vahepeal olid konkurendid kliendid ära võtnud, üks sõber sai bandiitide käest kuuli Soomes. Vaatasin, et viinaveoga ei tasu jätkata, tuli jälle tööle minna. Läksin moodulmajade tehasesse Soomes, 200 km Helsingist, tiksusin seal paar aastat. Siis hakkas okupantide sõda Ukraina vastu. Pea pooled töölised olid ukrainlased, mõned nendest läksid kohe kodumaad kaitsma, paari nädalaga olid kõik kutud. War is fucked!

Siis tuli aasta 2023. Kõige sitem mu elus, konkurentsitult. Pidevalt pikalt kodust eemal olemine oli perekonnasuhted perse keeranud. Juulis läksin perest lahku ja 1. Septembril suri mu ema, peale pikka ränka haigust. Teisel septembril oli veel Win TV live, ma ei mäletagi kuidas ma seda suutsin üldse mängida. Masendav deprekas oli peal, raisk. Igatahes, ühel hommikul detsembris astusin majast välja, lumi oli munadeni, väljas -24 kraadi. Mõtlesin, et aitab sellest pasast, ega see norutamine ka kuhugi edasi ei vii. Enne jõule hakkasin omale sebima töökohta Kreekas. Kiirelt intervjuud, testid ja juba jaanuari alguses Ateenasse, täpsemini Piraeus. Google’i klienditugi, ilm ilus, elu odav, mis sa hing veel oskad tahta. Aga palgad on muidugi Kreekas nigelad ja suveks oli seal temperatuur juba +38. Tulin korraks Eestisse ja juba otsapidi Norra, lõhet killima. Seal olin ka täpselt pool aastat, kühveldasin pappi kokku. Eelmisel talvel tegin väikese pokkeritripi – Berliin, Praha, Bratislava, Bukarest. Erilist edu see ei toonud ja suvel tõmbasin tööle Islandile, elementmaju kokku panema. Ühe sutsaka sain ka Fääri saartel ära käia. Lugesin kokku, ma olen ametlikult töötanud kümnes riigis( teed dokumendid, pangakontod ja kõik jutud) ja Euroopa riikidest on mul käimata veel Šveitsis, Itaalias, Küprosel, Andorras, Monacos ja Balkanimaades. Nii, et kui õnnestub pokkeriga veel reisida, kavatsen need kohad järgmiseks eesmärgiks võtta.

OK, tõmban otsad kokku sellek korraks. Kohe hakkavad Eesti meistrivõistlused pokkeris, teen igast turkast kokkuvõtted ja hakkan regulaarselt blogi pidama. Ja kui õnnestub, siis ka vlogima.

Hoidke tillid märjad ja tussud püksis, või oli see vastupidi. Edu punkt ee ja kohtumiseni!