French fries Marrakechi stiilis, palun!
Nii nagu viimasest reisikirjast lugeda võis, siis võtan järje Laurilt üle. Enne Marrakechi viimase päeva juhtumistest pajatamist veel korra eelmise päevast – enne S-Bar’i külastust astusime kiireks ampsuks läbi tundmatuks jäänud urkabaarist. Joel Lindperel ei õnnestunud ühtki menüüs olevat toitu tellida, sest kõik oli äkitselt otsa saanud, sestap tellis ta kolm portsu friikartuleid – french fries!
Mõne aja pärast saabus teenindaja kolme piimakokteili ja smuuti vahepealse joogiga. “Friss-fress” teatas ta rõõmsalt kohalikus keeles ja meil, viisakate eestlastena, tuli need “friikartulid” homse hea ilma nimel ära süüa. “Kui see nüüd kõhtu lahti ei võta, siis mis üldse võtab,” laususin mina prohvetlikuks osutunud sõnad lõpetuseks.
Apteegi otsingud
Hommikul kuuldes Lauri ebaõnnest läksin hea reisikaaslasena Marrakechi peale apteeki otsima. Algatuseks võtsin Google Mapsi abil ette läheduses asuvad ja Google’i teada lahtiolevad rohupoed. Nulliring – kõik kolm olid suletud, nagu ka need neli, mis mul tee peal lisaks ette jäid. Küll aga õnnestus näha Marrakechi põnevaid aguleid kui ka luksuslikke elamurajoone. Avatud apteeki ei suutnud leida ka taksojuhi abiga.
Tagasi golfiplatsile
Edututelt ravimiotsingutelt naasnuna haarasid mul natist kinni Joel Lindpere ja Erkki Sarapuu ning ühiselt võtsime suuna tagasi golfiväljakule. Sel korral õnnestus mul mängijana kaasa teha. Mängisime paarismängu Texas Scramble formaadis ja tänu Joeli väga heale sooritusele õnnestus mul elu esimesest golfimängust võitjana väljuda, olgugi et Erkki paariliseks olnud kohalik caddy oli väga hea mängumees.
Taksojuht Abdul ja prantslane Philippe
Head mängu oli vaja ka õlledega tähistada ja et meile järele tellitud taksojuht ei peaks üksi autos passima, kutsusime ta viisakalt meiega ühise laua taha golfiklubis. Peatselt liitus meie seltskonnaga 76-aastane prantsuse härra Phillipe, kes uuris, et mis keelt me räägime. Juristiametit pidava mehe eksabikaasa oli soomlane ning kuulis meie vestlusest tuttavaid sõnu. Ise oli Philippe muide golfimängule sattunud, sest läks oma kohaliku 25-aastase pruudiga tülli. Põnevad kultuurilised vestlused viisid ühe õlle järel teiseni (Abdul loomulikult piirdus vaid kohviga) ja kui me lõpuks sealt tulema saime oli päev vähemalt kolme tunni võrra õhtu poole liikunud. Abdul sai korraliku jootraha ning lubas meid järgmisel hommikul lennujaama sõidutada.
Kuumad Eesti mehed basseini ääres
Tagasi hotellis liitusime basseini ääres ülejäänud eestlastega, kes polnud viitsinud viimast päeva pokkerilaua taga mööda saata. Õige pea tõusis kära õige kõrgeks, sest hakati arutama Eesti jalgpalli hetkeseisu ja tuleviku üle. Kõige häälekamalt väljendasid oma seisukohti Robin Valting ja Joel. Kes lõpuks mida arvas ning kas jõuti ka mingile lahendusele, pole enam päris selge. Kindlasti jättis seltskond ülejäänud hotellikülalistele eestlastest mulje, kui erakordselt lärmakast rahvast.
Ergo jõuab tõotatud maale
Jalgpallijutud räägitud ja ujumised ujutud otsustas Unibeti-Ergo, et tema ilma turul käimata koju ei lähe. Et sõber Marokosse toppama ei jääks liitusid Ergoga allakirjutanu, Lancelot ja Hendrik Uibo. Uhke tõllaga sõitsime turule ja saime osa öisest turumelust, mis oli hoopis teistmoodi kogemus, kui mõne päeva tagune päevane tiir. Peaplatsil, kus eelmine kord oli paar maotaltsutajat puuviljamüüjat, oli nüüd rahvast rohkem, kui kümnel Win TV Live’il osalejaid – väga palju!
“Authentic real!” kutsusid turuärikad oma kraami ostma, tagasihoidlike eestlaste jaoks oli sedasorti aktiivne müügitöö liiast ja pärast edukat kauplemist vürtsipoes, lahkusime 45 grammi safrani ja poole kilo teega.
Kõige ilusama WC-ga katusebaar
Turukärast näljastena läksime Lanceloti juhatusel toredasse rooftop-baari, et keha kinnitada. Burger, mida valdav osa baarikülastajatest sõi, oli tõepoolest hinda väärt, nagu ka erinevad eelroad. Suurima elamuse pakkus aga baari WC, mis nagu Hendrik nentis, oli ilusaim WC, kus ta kunagi käinud oli.
Kodutee
Kõhud täis liikusime (enam-vähem) otsejoones hotelli, et mitte homseid varajasi lende maha magada. Sissemagamist õnnestus peaaegu kõigil vältida. Ei hakka detailidesse laskuma, aga ei pea muretsema ka korraks voodis silmad kinni pannud Ergo pärast, kel õnnestus samuti õhtuks kodumaale jõuda.
Taksojuht Abduli jootraha osutus nii suureks, et ta oli otsustanud vaba päeva võtta ja saatis meile järele hoopis oma kolleegi.
Uute reisideni!
Heimar
Loe eelmiste päevade reisikirju:
1. päev: https://win.ee/unibet-deepstack-open-marrakech-reisikiri-esimene-paev/
2. päev: https://win.ee/unibet-deepstack-open-marrakech-teine-paev/
3. päev: https://win.ee/unibet-deepstack-open-marrakechi-reisikiri-kolmas-paev/
4. päev: https://win.ee/unibet-deepstack-open-marrakech-reisikiri-neljas-paev/
Vaata videopäevikuid:
1. osa: https://www.youtube.com/watch?v=13JnDsXgX6c
2. osa: https://youtu.be/lnNN_g10g8w
3. 0sa: https://www.youtube.com/watch?v=aqcwhmOYLFw&t=3s
