Kõige tähtsam on leida paat
Tigne Point tuleb kirjutada Bolti äppi, kui tahad jõuda sadamasse, kust katamaraaniga lõbusõidule minna. Seda ei teinud aga mitmed tripi eest juba maksnud reisisellid, kellel hommikuni veninud pokkerimäng või suu kaudu sisestatud viirus õigel ajal ärgata ei lasknud. Aga oli ka neid kangelasi, nagu näiteks töötu seikleja Herli Olop (43) ja Hiiumaa korteriühistu esimees Kaidar Viikman (40), kellele ma tõesti austusega alt üles vaatan – need mehed jõudsid pardale vaid tunnise ööune pealt, olles alles vastu hommikut pokkeris rahadesse jõudnud. Kokku sai paadile umbes 25 merekaru, kes kõik võtsid kaasa natuke jooke. Ikkagi nii, et endale kindlasti jätkuks ja igaks juhuks ka veidi varuks, et ikka tõesti jätkuks – ja siis natuke veel. Laeva panipaigad olid õlut nii täis laotud, et selle varuga oleksime võinud Amundseni jälgedes Antarktikasse ja tagasi purjetada. Viljandi Kutseõppekeskuse IT-juht Kaido Koorits (37) ei hakanud õllega peenutsema ja võttis purje(u)tamisele kaasa viinad.
Alates 1. novembrist on lõbulaevatamise hooaeg ametlikult läbi, isegi kui ilm lubaks, ilmselt mingitel kindlustustehnilistel põhjustel. Aga vilunud korraldusguru, Hundinuia Holding OÜ juhatuse liige Meelis Lepikult (43), suutis siiski leida ühe kartmatu kapteni, kes ilmselt toorelt ilma kindlustuse ja ülevaatuseta mõttelised purjed heiskas. Katamaraan oli küll üpris väike ja räämas, aga oma funktsionaalse rolli täitis ilusti – suisa kaheksaks pikaks tunniks.
Hannibal Lecteri toidulaud.
Vaikse õllesumina saatel õõtsusime läbi ilusate abajate ja Blue Lagooni ning lõunatasime saare põhjatipus ühes restoranis, mille nime ma enam ei mäleta. Kuna katamaraaniga randuda ei saanud, tuli restoranist motoriseeritud kummipaat vastu, et meid kaldale viia. Paadi juht nägi välja täpselt nagu Hannibal Lecter filmist The Silence of the Lambs. Kaldal abistas teda noormees, kes meenutas Mowglit ja keda kapten usinalt fakkkide saatel juhendas. Vaatamata sellele, et restorani saabus korraga 25 pisut sopsus eestlast, olid toidud head, tulid kiiresti ja portsud olid üüratud. Minu risottot näiteks toodi lauda pool pangetäit. Hiljem selgus üllatav asjaolu, et Hannibal tegi hat tricki oli ühes isikus paadimees, restorani omanik ja ka kokk, kes meie toidud valmis tegi.
Pokkerijuttu ka natuke – ikkagi pokkerireis!
Tagasiteel toimus pokkeriturniir. Wismari pokkeriklubi iganädalane turniir pole kunagi 15 tegevusaasta jooksul vahele jäänud, nii et klubi manager ja kaasvõitlejad otsustasid Malta tripi ajal laeval turniirisarja Vahemere etapi korraldada. Osaleda said külalistena ka mitteliikmed, samal ajal kui kodus olevad klubivennad ja -õed said osaleda kaugjuhtimisega. Turniirist võttis osa 34 huvilist ja formaadiks oli ühekäeline flipp Texas Hold’em, avatud kaartidega. Iga jaotuse võitja langes mängust välja kuni lõpuks jäi järele üks. Top 3 lucky loseriteks osutusid kaugjuhtimisel osalejad: Marita, Martin ja Risto. Auhinnarahasid kogunes kokku muljetavaldavad 1700 €.
Kui laevaturniirile oli lihtne pääseda, siis Battle of Malta turniirile pole see kõigi jaoks nii lihtne. Pole selge, milliste parameetrite alusel seda valikut tehakse, aga igatahes õnnestus minul olla üheks väljavalitute seas. Registratuuris lähenes mulle üks kohalik keskastmejuht ja nõudis tõendeid sissetulekute kohta. Saatsin talle kiiresti telefoniga mõned kuvatõmmised oma Skrill kontost, miinuses olevast aktsiaportfellist ja pangaarvest, kuhu mu miinimumpalk ja laste ranitsarahad laekuvad. Pael pandi käele ja kuldkaart pihku – tundsin end hetkeks kliendina. Ebameeldiva üllatusena saabus aga hiljem allolev e-mail.
Vastasin kirjale, lisades assortii rändom valiku äriregistri ja maksuameti väljavõtteid. Olen mentaalselt valmis Battle of Malta plaanid vahetama Portomasos toimuva Malta Poker Festivali vastu, kui nad ausa gämbleri kiusamist ei lõpeta.
Järgmises episoodis kohtute muu hulgas umbes kooserdava Paavo Korkkaga ja saate soovitusi Valletta baaride kohta.
