Külastame õlletehast
Malta ilma Ciski ja Kinnieta on nagu nagu Mati Pirn ilma märkmiku ja ülikonnata. Esimene neist on õllebränd ja teine on limonaad. Cisk õllena ei paku erilisi üllatusi – klassikaline hele lager nagu iga teine A Le Coq või Saku, aga eks puhkusemälestustes maitseb alati kohalik toode kuidagi paremini. Kinnie seevastu on midagi erilisemat: maitseb nagu segu Coca-Colast ja Fantast, millele on lisatud Camparit. Olen seda ajaloos proovinud segada erinevate kangemate jookidega, aga ainus kord, kui sellest abi oli, oli siis, kui pidi varjama väga halva viski maitset.
Ciski tehas asub umbes täpselt saare keskel ja selle asutas pankur, kes ostis ära pankrotistunud eelkäija. Turunudusinimestele finatsist liiga palju ei kulutanud ja pani õllele nimeks Cisk, mis tähendab tõlkes “tšekki”. Tehases on avatud ka väike muuseum, mis suurt elamust ei paku – vanad klaasid, vanad pudelisildid ja esimese direktori vana kübar.
Huvitavam on kolmanda korruse gastropub mikropruulikojaga, kus saab proovida õllesid, mida pudelisse ei panda. Viiendal korrusel saab aga maitsta kõiki Ciski sorte degustatsioonikandikul. Rohkem peale seal majas külalisi polnudki, kui kaks nooremapoolset naisterahvast, kellel oli 2 suurt kandikut ees ja kes kippusid üksteist musutama ja üks 13-aastaste tüdrukute sünnipäevaseltskond, kes olid küll ilmselt rohkem Kinnie peal väljas.
Eestlastel vorm polnud kiita, aga eks olnud ka tuul vastu.
Vaatamata jõulisele esindusele ei toonud eestlased seekord festivalilt suuri võite, küll aga toodi kolmanda päeva auhinnarahad tagasihoidlikult koju ära. Naisteturniiril saavutas parima tulemuse Katre Kaseleht, kes kasseeris 11. koha ja oma esimese Viljandi maakonna poolt makstava ranitsaraha suuruse summaga märke The Hendon Mobi.
Pessimistlikuma loomuga kaasaelajad on mult uurinud, kas steigitavatelt on ka keeruline raha kätte saada, siis vastan: absoluutselt mitte – vaevalt jõudis “player out” hüüete kaja ruumis vaibuda, kui Kaidar oli rahadega ukse taga ja Svenza saatis sõnumi:
Svenzalt sain kauba peale ka kokkuvõtte tema viimase nädala armuelust. Nimelt teeb talle tööampse üks Brasiilia daam. Kui õigesti mäletan, maksis üks algne haltuura 300 €, aga Halloweeniks õnnestus meie mehel saada tonniga 10-korra abonement. Klatši mõttes olgu veel lisatud, et pikkade jalgadega Leedu daamide seltsis nähti St. Juliansis patseerimas ka tundmatuks jääda soovivat Eesti meistrit.
Kui Mdina majad oskaks rääkida, siis oleks neil suu.
Mdina linn on väga vana. Foiniiklased hakkasid seal toimetama juba 3000 aastat tagasi, ja oma tänase kuju sai linn umbes 1000 aastat tagasi. Kui sa oled peast Jüri Kuuskemaa, siis on Mdina väga huvitav paik, aga kui oled näiteks sinna sattunud oma hüperaktiivsete lastega, siis ega neil peale kollasest kivist tänavarägastike suurt midagi vaadata pole. Mdina ümber asuvas Rabati linnaosas on pilt siiski mitmekesisem, nii et ära käia kannatab mõlemas. Kõige tähelepanuväärsem juhtum oli seal see, et üks teismeline küsis mult tänaval, palju kell on. Sellist asja pole küll vähemalt 15 mobiiltelefoniküllast aastat juhtunud.
Chrystal Palace – Rabati vanameeste urgas
Igas linnas on koht, kus kohalikud vanamehed käivad aega surnuks löömas. Rabatis on selleks kohaks Chrystal Palace Bar – üks urgas, mille seinad on osaliselt kaetud kahhelkivide ja osaliselt mustusega, aga kus pakutakse suurepäraseid ricottapirukaid 50 senti tükk ja klaasi seest keevat pruuni vedelikku, milles hea tahtmise korral võib ära tunda kohvi. Tegu on igipõlise ja legendaarse kohaga, mis on mitmed põlvkonnad mittemidagitegijaid üle elanud.
Sellega võibki Malta käigu kokku tõmmata. Pakime asjad ja võtame suuna Londoni poole, Hippodrome’i kasiinosse.
Loe Malta reisikirja 1. päeva postitust
Loe Malta reisikirja 2. päeva postitust
Loe Malta reisikirja 3. päeva postitust
Loe Malta reisikirja ei tea mitmenda päeva postitust
Vaata Malta videopäeviku lugu katamaraanisõidust