Mõnikord oli pall eesti tiimi valduses. Põgenemine põgenemise eest
Hommik algas sellega, et meie hea korraldajaonu Franke pakkus pokkerifestivali hospitality-paketis olijatele külastuse põgenemistuppa. Tal oli vahva idee jagada osalejad rahvuste järgi segatiimidesse, et saaks väike rahvusvaheline sotsialiseerumine toimuda. Lõpptulemusena koosnes meie tiim siiski neljast eestlasest.
Põgenemistoas ei tohtinud tegelikult pildistada, nii et ärge kellelegi öelge.
Põgenemistuba, mille nimeks Tesla, ei olnud inspireeritud Elon Muski autost, vaid hoopis legendaarse teadlase Nikola Tesla järgi. Seiklus algas entusiastlikult – pusisime, keerasime, vajutasime nuppe ja nihutasime kangikesi, kuni lõpuks, veidi üle tunni aja hiljem, saime uksest välja. Tegelikult pidime edasi minema ka järgmisesse tuppa, aga ühisel nõul sooritasime põgenemistoast osava põgenemise hoopis tagasi kasiinosse.
Tegime hasartmängudega otsa lahti
Tagasi kasiinosse jõudes leidis Heimar viisi end flipiga pokkerilauas ruletiturniirile mängida. Minul õnnestus osa pokkeripiletist ruletipileti vastu vahetada. Võtsime turniiri tõsiselt ja panustasime hoolega, kuid ega õnn meie õuel seekord peatuma ei jäänud. Kuna nagunii oli vaja jalkamängule minna, otsustasime varajases faasis kaotusega leppida ja edasi liikuda.
Alguses oli kõik hästi…
Eesti spordi tasemest
Teekond taksoga Trnava linna, kus eestlased valmistusid slovakkidelt nüplit saama, kestis 40 minutit. Selle aja jooksul sai taksojuht teada, et Eesti jalgpalli tase on väga halb ja võita pole lootustki. Siiski selgitasime, et läheme mängu vaatama, kuna oleme pokkerimängijad ja juba niikuinii Bratislavas käimas. Küsimuse peale, kas me pokkeris midagi võitnud ka oleme, sai taksojuht teada, et meie tase on sama halb kui palluritel ja võita pole ka selles vallas lootustki.
Trnava staadion ja hõõgveiniprohvetid
Trnava staadion, mis mahutab umbes 20 000 inimest, oli seekord üsna hõre. Kohale oli tulnud umbes 4 200 jalgpallihuvilist, nende seas umbes 50 eestlast. Olime varakult piletid ostnud sektorisse, mida Uku hindas turvaliseks – sellisesse, kus slovakkidelt lõuga ei saa. Meie panused olid madalad, aga meeleolu kõrgel. Et mängu veelgi huvitavamaks muuta, sõlmisime kihlveo, mitu väravat slovakid eestlastele löövad. Heimar pakkus ühe, Uku kaks, mina kolm ja Toivo jäi nelja värava peale.
Eesti jalkafännid kihlvedu sõlmimas.
Lõpptulemus, nagu spordihuvilised teavad, oli slovakkide 1:0 võit Eesti üle. Võidukalt osutus kihlveo täpseks pakkumiseks Heimari panus, ja meie veetsime kogu mängu hõõgveini seltsis – umbes kuus topsi iga löödud värava kohta. Väikese rahva väikeste ootuste õhtu lõppes õnneliku naeratusega.
Kuna mänguga oli, nagu oli, pidid eestlased otsima, mille üle rõõmustada – näiteks Karol Metsa 100. koondisemäng.
Loe lisaks:
Bratislava reisikirja 1. peatükk
Bratislava reisikirja 3. peatükk
